Nailonsukkade ajalugu
Enne nailonit olid siid
Kuni 1930. aastateni valmistati sukki siidist, puuvillast või villast. Siid oli kõige ilusam ja samal ajal ka probleem: kallis, õrn ning täielikult impordist sõltuv. Jooks tähendas märkimisväärset rahalist kahju.
DuPonti laborites töötas keemik Wallace Carothersi juhtimisel meeskond sünteetiliste kiudude kallal. 1930. aastate keskel valmis polüamiid, mis oli tugev, elastne ja läikiv. Sellele anti nimeks nailon.
15. mai 1940
Nailonsukki müüdi Ameerika Ühendriikides esimest korda suures ulatuses avalikkusele 15. mail 1940 – see päev läks ajalukku N-Day nime all. Nõudlus oli tohutu ja varud said mõne päevaga otsa.
Huvi oli lihtne selgitada. Nailon oli siidist tugevam, hoidis paremini vormi ja oli odavam. Esimest korda polnud peen sukk enam väikesele rühmale mõeldud luksuskaup.
Sõda peatab kõik
Peagi tootmine seiskus. Nailon osutus suurepäraseks materjaliks langevarjude, köite ja telgikanga valmistamiseks ning tootmine suunati sõjalistele vajadustele.
Sukad kadusid kauplustest ja tekkis elav must turg. Sellest perioodist pärineb ka tuntud pilt naistest, kes joonistasid säärele õmblusjoone, et jätta sukkade muljet.
Nailonirahutused
Kui tootmine pärast sõda taas käivitati, ei suudetud nõudlusega sammu pidada. 1945. ja 1946. aastal tekkis mitmes Ameerika linnas tohutu järjekord kaupluste ette, kuhu oli saabunud partii nailonsukki. On teateid tuhandetest inimestest ühe kaupluse ees. Ajakirjandus nimetas seda nailonirahutusteks.
Vähesed rõivaesemed on kunagi tekitanud nii vahetut avalikku elevust.
Õmblusest õmblusteta sukani
Nende aastate sukad olid Fully Fashioned: tasapinnaliselt kootud ja tagant õmblusega kokku õmmeldud. Õmblus polnud stiilivalik, vaid konstruktsiooniline lahendus.
1950. aastatel tuli kasutusele ringsilmusmasin. See valmistas õmblusteta suka ühe liigutusega, kiiremini ja odavamalt. Kümnendi jooksul kadus õmblus tänavapildist suuresti – just siis, kui tehnoloogia muutis selle tarbetuks.
Sukkpüksid muudavad mängu
Tõeline muutus saabus 1960. aastatel. Seelikud muutusid lühemaks ja sukahoidjaga sukad muutusid seetõttu ebapraktiliseks: ülaserv jäi lihtsalt nähtavale. Sukkpüksid – ühes tootes ühendatud sukad ja püksikud – lahendasid selle probleemi.
Abiks oli ka teine leiutis. 1958. aastal töötas DuPont välja elastse kiu, mis sai tuntuks Lycra nime all. Tänu sellele venisid sukad ja sukkpüksid koos jalaga, muutes sobivuse märksa andestavamaks.
Ja nüüd?
Sukkpüksid muutusid igapäevaseks tooteks, klassikalistest sukkadest sai valik. Just see hoiabki nende vastu huvi: kes kannab tänapäeval Fully Fashioned sukki, ei tee seda vajadusest, vaid seepärast, et on valinud just sellise välimuse.
Neid sukki valmistavad masinad pärinevad endiselt nendest esimestest kümnenditest. Uusi enam ei ehitata.
